"MÄSS" performance, 2023
|
|
|
26. ja 27. oktoobri õhtul kell 18 toimub Kumu suures saalis Kaja Kannu etendus „Mäss“, mis on inspireeritud näitusest „Läbi su silmaterade musta kuru“.
Gobelään kohtub graafikaga.
Kunstnikud: Kädi Metsoja, Kristin Made, Kaja Kann
Tehniline teostus: Margus Terasmees
Fotod: Epp Kubu
Kestvus: 45 minutit
„Mässu“ jooksul tõustakse üles, püüdes samal ajal vältida olukorra mäsuks kujunemist. Etenduse jooksul punuvad kolm kunstnikku suurt gobelääni. Lõimeks on nendi endi kaskadööritöös paljukasutatud köied, materjaliks kulunud õhukangad ja kolm paljukasutatud keha ise. Lõpuks põimuvad omavahel performatiivsus ja staatiline pilt, mis tänu kehalisele materjalile omandab rohkelt dünaamilisust.
Üritus on osa näitusest "Läbis su silmatera musta kuru". Näitus avab 1960. teisel poolel esile tõusnud esti naisgraafikute loomingu uues valguses. Lisaks kunsnike mitmekülgsele suhestumisele tolleaegsete keskkondade ja olemisviisidega asetuvad loodud teosed ja neis käsitletud teemad tänasesse kunsti- ja ühiskonnapilti. Näituse kunstnike ja nende teostega on kutsutud suhestuma nüüdisaegsed etenduskunstnikud Jette Loona Hermanis, Keithy Kuuspuu ja Kaja Kann.
Gobelään kohtub graafikaga.
Kunstnikud: Kädi Metsoja, Kristin Made, Kaja Kann
Tehniline teostus: Margus Terasmees
Fotod: Epp Kubu
Kestvus: 45 minutit
„Mässu“ jooksul tõustakse üles, püüdes samal ajal vältida olukorra mäsuks kujunemist. Etenduse jooksul punuvad kolm kunstnikku suurt gobelääni. Lõimeks on nendi endi kaskadööritöös paljukasutatud köied, materjaliks kulunud õhukangad ja kolm paljukasutatud keha ise. Lõpuks põimuvad omavahel performatiivsus ja staatiline pilt, mis tänu kehalisele materjalile omandab rohkelt dünaamilisust.
Üritus on osa näitusest "Läbis su silmatera musta kuru". Näitus avab 1960. teisel poolel esile tõusnud esti naisgraafikute loomingu uues valguses. Lisaks kunsnike mitmekülgsele suhestumisele tolleaegsete keskkondade ja olemisviisidega asetuvad loodud teosed ja neis käsitletud teemad tänasesse kunsti- ja ühiskonnapilti. Näituse kunstnike ja nende teostega on kutsutud suhestuma nüüdisaegsed etenduskunstnikud Jette Loona Hermanis, Keithy Kuuspuu ja Kaja Kann.
Raamat TÄNAVATÜDRUK, 2020
|
|
|
|
Autor Kaja Kann
Kunstnik Janno Preesalu Toimetaja Madis Kolk Kirjastus VARRAK Ilmunud 12.03.2020 Kajastus. Intervjuu Inna Grünfeldtiga Virumaa Teatajas Intervjuu Kadri Karroga Eesti Ekspressis Keiu Virro arvustus Eesti Päevalehes Sandra Müüri arvustus ERRs Keiu Virro: "PS! Kirjutamist lõpetades meenus, et kui kunagi kuulsin, et Kaja Kann astus filosoofiat õppima, mõtlesin, et oh jeerum – mis siis saab, kui sellele niigi plahvatusohtlikule kombinatsioonile veel filosoofia ka lisada..." Sandra Müür:"Noorema põlvkonna lugejale on tõenäoliselt vastumeelne teoses esinev sage ropendamine, pidevad joomingud, silmakirjalik kapitalismi siunamine, alatasa "meie" versus "nemad" duaalsustesse langemine, stereotüpiseerimine, varjatult seksistlikud kommentaarid jne. Ühelt poolt on see kõik ääretult aus ja värskendav, ent teisalt tekib tahe kolme ahvi kombel silmad, kõrvad ja suu katta." Inna Grünfeldt: " Nagu esikteos "Eratee" on "Tänavatüdruk" taas päevikulik, mõjudes nagu Tõnu Õnnepalu paralleelmaailma: kui tema mina vaatleb maailma neutraalsusega, siis Kaja varjamatu hinnangulisusega. Raamatu-Kaja mõtleb ja ütleb tervalt ja otsekoheselt, temas segunevad tundlikkus ja pragmaatilisus, pulbitseb vaikne raev." |
See raamat ei ole kirjutatud lugemiseks, see sündis hädavajadusest. Täpselt nii nagu tema eelmine „Erateegi”. Seekord kolib minategelane maalt linna ja siseneb 40-aastasena esimest korda kõrgharidussüsteemi. Lühidalt, „Tänavatüdruk” on üks põnev lugu minategelase katsumustest, mis ta teele satuvad. Kuidas ta hüppab pea eest tundmatus kohas vette ja püüab seal jões siis kuidagi hulpida. Raamat sisaldab kahte esimest bakalaureuseaastat: Tallinna Ülikooli koolimaja, koridore, eksamiteks valmistumisi, õppejõududega suhtlemist, trammisõite või sõitmata jätmisi, koolipidusid ja kõiki teisi pidusid, mis üliõpilaseluga alati kaasas käivad. Oma autistlikul moel otsib ta filosoofiast abi, püüdes mõista erinevaid küsimusi: kas null on olemas, ja kui on, siis kus ta täpselt on, või kas kaks asja, nii EI kui ka JA, saavad samaaegselt olla. Neid ja muid põletavaid probleeme teadvustades, püüab ta oma eluvalemit moodustada.
Valmer Valme See on põhimõtteliselt koolipäevik. Ei, tulge tagasi! (Nagu inglise kultuuriajakirjanduses öeldakse.) Ma tegelikult ise suhtusin sellesse teosesse algul paraja eelarvamusega, kuigi ma autorit tean ja pisut isegi tunnen. Et ta on isik, kellele meeldib keerulised asjad lihtsaks mõelda ja öelda. Ja see on arukas kõneviis iseenesest. Aga et kuidas koolis käiakse ja mis pärast tehakse, nojah. Ei, aga ongi äge. Niisiis, etenduskunstnik ja kultuuriajakirjanik Kaja Kann räägib, kuidas ta mitte enam verinoorena läks õppima TLÜ Eesti Humanitaarinstituuti (olen täpselt sama asja läbi teinud ja seetõttu kõnetas raamat eriti). Ta jutustab muidugi ka koolivälisest tudengi- ja muust elust. Eriti mõnusad on peostseenid. Nagu ise oleks peol. Isegi tekib kripeldus, et ei ole. Tegelikult parimad on dialoogid. Näiteks trammis Märt Väljatagaga. Siis veel maaelu ja filosoofiat, raamat liimib täiega. |
IKAARIA MÄNGUD, Nukuteatris, 2019
|
|
|
Pealkiri: “Ikaaria mängud”
Lastelavastus täiskasvanutele
www.nuku.ee/et/ikaaria-mängud
Autor ja lavastaja: Kaja Kann (kasutatud tekstid: Daniil Harms, Helle Laas, Kaja Kann)
Näitlejad: Helle Laas, Kaja Kann
Dramaturg: Madis Kolk
Muusikaline kujundaja: Kalle Tikas
Valguskujundaja:Madis Kirkmann
Tehniline tugi: Allan Räim, Margus Terasmees
Esietendus: jaanuar 2019
Lava on hämar ja sügav (nagu põhjatu auk), seal on kaks väikest akent, kust tuleb valgust, on üks ruupor (selline nõukaaegne) ja üks raadiosaatja teel juhitav kõlar (selline moodne), millest tuleb kohtheli, võib olla on ka lintmakk (kahtlane). Läbi etenduse kasutatakse parasjagu esineva artisti välja valgustamiseks jälgivat prožektorit (tsirkuse puškat). Laval on ka lapsevankri ja ikaaria puki vahepeale asi, mida läbi etenduse vahel kussutatakse ja lükatakse või heidetakse sinna pikali, jalad taeva poole.
Naine (45. aastane) istub, istub, istub. Tõuseb ja hakkab ringiratast kõndima. Vahel seisatab, vaatab selja taha, muudab suunda. Seljas hõlst, millele on kinnitatud palju väikesi kellukesi. Hõlst teeb iga konarlikuma sammu, järsema liigutuse puhul helinat. Seda ei tohi aga juhtuda. Naine võtab tempo taas aeglasemaks, et kellukesed ei heliseks ja jätkab liikumist. Ruumis on kammitsetud pinge. (6 min)
Uks avaneb ja sisse tõugatakse teine naine (77. aastane)...
“Ikaaria mängud” on visuaalne, rangelt struktureeritud absurdikomöödia. Tegelikult vist ikka tragöödia, kus vastandina töötavad uus ja vana, tekst ja tants, tsirkus ja teater, hea ja halb, õige ja vale, lind ja loom.
Lastelavastus täiskasvanutele
www.nuku.ee/et/ikaaria-mängud
Autor ja lavastaja: Kaja Kann (kasutatud tekstid: Daniil Harms, Helle Laas, Kaja Kann)
Näitlejad: Helle Laas, Kaja Kann
Dramaturg: Madis Kolk
Muusikaline kujundaja: Kalle Tikas
Valguskujundaja:Madis Kirkmann
Tehniline tugi: Allan Räim, Margus Terasmees
Esietendus: jaanuar 2019
Lava on hämar ja sügav (nagu põhjatu auk), seal on kaks väikest akent, kust tuleb valgust, on üks ruupor (selline nõukaaegne) ja üks raadiosaatja teel juhitav kõlar (selline moodne), millest tuleb kohtheli, võib olla on ka lintmakk (kahtlane). Läbi etenduse kasutatakse parasjagu esineva artisti välja valgustamiseks jälgivat prožektorit (tsirkuse puškat). Laval on ka lapsevankri ja ikaaria puki vahepeale asi, mida läbi etenduse vahel kussutatakse ja lükatakse või heidetakse sinna pikali, jalad taeva poole.
Naine (45. aastane) istub, istub, istub. Tõuseb ja hakkab ringiratast kõndima. Vahel seisatab, vaatab selja taha, muudab suunda. Seljas hõlst, millele on kinnitatud palju väikesi kellukesi. Hõlst teeb iga konarlikuma sammu, järsema liigutuse puhul helinat. Seda ei tohi aga juhtuda. Naine võtab tempo taas aeglasemaks, et kellukesed ei heliseks ja jätkab liikumist. Ruumis on kammitsetud pinge. (6 min)
Uks avaneb ja sisse tõugatakse teine naine (77. aastane)...
“Ikaaria mängud” on visuaalne, rangelt struktureeritud absurdikomöödia. Tegelikult vist ikka tragöödia, kus vastandina töötavad uus ja vana, tekst ja tants, tsirkus ja teater, hea ja halb, õige ja vale, lind ja loom.
Festivali BALTOSCANDAL avamine Rakvere Keskväljakul, 2018
|
|
|
Avashow koos tsirkuseartistide ja lavastaja poolt välja nopitud kohalike ja veidi vähem kohalike väärikate inimeste osalusel. Tähistame koos linnarahvaga Baltoscandali pikaealisust meeleoluka etteastega nii õhus kui maal. 20 minutit lõbu, rõõmu ja lusti.
Jürgen Rooste: "Festivali avatüki lavastas Rakvere keskväljakul Kaja Kann. Eks kõik teavad, et meil on temaga alati üks raske vägikaigas vedada, me lihtsalt saame asjadest väga eri moodi aru ja Kann on paras nõiamoor. Aga seekord nõidus ta ühe korraliku tsirkusesupi kokku. Ta suutis kaasaegset teatrit vürtsitada popkultuuri elementidega, luua inimeste ja tulnukate segamaailma (sest eks me ju kunstnikena tunnegi end sageli tulnukatena, võõrelemendina), ja siis riputada selle linna kohale: luua pilte lihtsast armastusest ja ilust, maalida taeva taustale tohutu muusikavideo. Ma ei tea, arvatavasti mu enda vaimne seisund on ka süüdi, aga see oli lummav. Midagi pole teha, selle punkti ma talle annan."
Lavastaja: Kaja Kann
Muusika: Renzo van Steenbergen
Stunts ja tsirkusetrikid: Margus Terasmees
Meeskond: Madis Kolk, Alissa Šnaider, Kaur Kivilo
Tsirkuseartistid: Lars Schmidt, Kädi Metsoja, Liis Maria Kaabel, Edgar Vunsh, Kristin Made, Anni Veskimäe, Johanna Terasmees
Akrobaadid: Katariina Braun, Anette Kampus, Matthias Kann, Kiwa, Merit Illak, Heidi Kann, Taavo Tiko, Epp Trilla
Esinejad: Iti Illak, Kaisa Kattai, Helle-Mall Niinemets, Alar Teras, Andres Pulver, Alina Klimova, Ahti Bachblum, Alar Peek, Riho Hütt, Teet Suur, Krõõt Nõmmela-Mehide, Tiiu Alavere, Mirjam Lukme
Trupp jätab endale õiguse muuta esinejate nimekirja. Lõplik tõde selgub koha peal.
Jürgen Rooste: "Festivali avatüki lavastas Rakvere keskväljakul Kaja Kann. Eks kõik teavad, et meil on temaga alati üks raske vägikaigas vedada, me lihtsalt saame asjadest väga eri moodi aru ja Kann on paras nõiamoor. Aga seekord nõidus ta ühe korraliku tsirkusesupi kokku. Ta suutis kaasaegset teatrit vürtsitada popkultuuri elementidega, luua inimeste ja tulnukate segamaailma (sest eks me ju kunstnikena tunnegi end sageli tulnukatena, võõrelemendina), ja siis riputada selle linna kohale: luua pilte lihtsast armastusest ja ilust, maalida taeva taustale tohutu muusikavideo. Ma ei tea, arvatavasti mu enda vaimne seisund on ka süüdi, aga see oli lummav. Midagi pole teha, selle punkti ma talle annan."
Lavastaja: Kaja Kann
Muusika: Renzo van Steenbergen
Stunts ja tsirkusetrikid: Margus Terasmees
Meeskond: Madis Kolk, Alissa Šnaider, Kaur Kivilo
Tsirkuseartistid: Lars Schmidt, Kädi Metsoja, Liis Maria Kaabel, Edgar Vunsh, Kristin Made, Anni Veskimäe, Johanna Terasmees
Akrobaadid: Katariina Braun, Anette Kampus, Matthias Kann, Kiwa, Merit Illak, Heidi Kann, Taavo Tiko, Epp Trilla
Esinejad: Iti Illak, Kaisa Kattai, Helle-Mall Niinemets, Alar Teras, Andres Pulver, Alina Klimova, Ahti Bachblum, Alar Peek, Riho Hütt, Teet Suur, Krõõt Nõmmela-Mehide, Tiiu Alavere, Mirjam Lukme
Trupp jätab endale õiguse muuta esinejate nimekirja. Lõplik tõde selgub koha peal.
Ansambel Elite_Delete, 2017
10.okt. 2017 GREENFIELD, Sõltumatul Tantsulaval
Tekstid: Kaja Kann
Muusika: Madis Kolk
Eesti parim kirjutav etenduskunstnik, peale Sveta muidugi, singing songwriter Kaja Kann ning auhinnatud ja staažikas "Teater.Muusika.Kino" peatoimetaja Madis Kolk astuvad üles värskes kooseisus "Elite_Delete". On laul, on kitarr. On paar duuri ja kaks molli. Esitati kolm laulu sarjast "Autisti päevaraamat" - Aristotelese kategooriad, Sa ei armasta mind, Kui ma väike olin ...
Tekstid: Kaja Kann
Muusika: Madis Kolk
Eesti parim kirjutav etenduskunstnik, peale Sveta muidugi, singing songwriter Kaja Kann ning auhinnatud ja staažikas "Teater.Muusika.Kino" peatoimetaja Madis Kolk astuvad üles värskes kooseisus "Elite_Delete". On laul, on kitarr. On paar duuri ja kaks molli. Esitati kolm laulu sarjast "Autisti päevaraamat" - Aristotelese kategooriad, Sa ei armasta mind, Kui ma väike olin ...
KAJA KANNu isiknäitus “Tõusud ja Mõõnad” Draakoni galeriis. 2017
Teisipäeval, 21.02.2017 kell 17.00 avab KAJA KANN Draakoni galeriis isiknäituse “Tõusud ja Mõõnad”.
Veelvalmimata näitust kommenteerib Madis Kolk:
„Kunstnik ise ütleb, et protsess on tema jaoks primaarne, selle käigus närib ta teemast läbi, tühjendab iseennast ja seejärel eemaldub teosest. Gobeläänide loomine algas vihast, videote päästikuks oli hirm ja seep erutas.
Mis aga tõuseb ja mis langeb? Kus on taevas ja kus on maa? Kas need olendid on siinpoolsusest või sealpoolsusest, kas nad kujutavad midagi või on loodud? Ja kelle poolt? Seebist on miski lausa välja kukkunud – on see sünd või on see surm, ei taha kunstnik öelda. Usun, et ega ta ei tea. Keegi ei tea, mina ka ei tea.
Kõik see kokku räägib loodusest, armastusest ja aktiivsest tegutsemisest, kuid tegutsemine toimub justkui une ja ärkveloleku piiril. Olendid on nii siin kui ka seal, nii varem kui ka hiljem.Tundub, et kõigepealt oli kujutis inimesest, siis kujutlemine, mis venitas ühe käe liiga pikaks või jättis pea poolikuks. Liikumise tahe on alati suunatud ülespoole või allapoole, vertikaalsel teljel, kas loob või lammutab.
Tegemist on tõusu ja mõõnaga samal ajal ning oluline on seal vahel tegutseva olendi dünaamiline liikumine. Kas miski tõuseb või langeb, sõltub sellest, kas ta loobumise kaudu vähendab oma kaalu või koormab end üle.
Ehk just tänu sellele, et Kaja Kann on etenduskunstnik, kellele keha ja liikumine on oluliseks töövahendiks, on ta suutnud staatiliste teoste sisse paigutada rohkelt dünaamilisust.
Samuti küsimus, kus üldse kätkeb tõeline dünaamilisus, väeline performatiivsus – kas ülakorruse heitlikes fragmentides, selles pidetusetajus, mida kannab linnakeskkonda eksinud uudishimulik uitaja või alakorruse kangaisse põimitud ja päevavalguse eest kaitstud igavikuihaluses. Kas konservatiiv komistab ülalt alla või allilmast igavikku... Ja kas ta siis üldse on enam konservatiiv?“
Näitus jääb avatuks 11. märtsini 2017.
Näituse meeskond: Kalle Tikas, Madis Kolk, Maike Lond Malmborg, Ly Terasmees, Pavo Kann, Merike Lond.
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Pardimäe Lokaal.
Veelvalmimata näitust kommenteerib Madis Kolk:
„Kunstnik ise ütleb, et protsess on tema jaoks primaarne, selle käigus närib ta teemast läbi, tühjendab iseennast ja seejärel eemaldub teosest. Gobeläänide loomine algas vihast, videote päästikuks oli hirm ja seep erutas.
Mis aga tõuseb ja mis langeb? Kus on taevas ja kus on maa? Kas need olendid on siinpoolsusest või sealpoolsusest, kas nad kujutavad midagi või on loodud? Ja kelle poolt? Seebist on miski lausa välja kukkunud – on see sünd või on see surm, ei taha kunstnik öelda. Usun, et ega ta ei tea. Keegi ei tea, mina ka ei tea.
Kõik see kokku räägib loodusest, armastusest ja aktiivsest tegutsemisest, kuid tegutsemine toimub justkui une ja ärkveloleku piiril. Olendid on nii siin kui ka seal, nii varem kui ka hiljem.Tundub, et kõigepealt oli kujutis inimesest, siis kujutlemine, mis venitas ühe käe liiga pikaks või jättis pea poolikuks. Liikumise tahe on alati suunatud ülespoole või allapoole, vertikaalsel teljel, kas loob või lammutab.
Tegemist on tõusu ja mõõnaga samal ajal ning oluline on seal vahel tegutseva olendi dünaamiline liikumine. Kas miski tõuseb või langeb, sõltub sellest, kas ta loobumise kaudu vähendab oma kaalu või koormab end üle.
Ehk just tänu sellele, et Kaja Kann on etenduskunstnik, kellele keha ja liikumine on oluliseks töövahendiks, on ta suutnud staatiliste teoste sisse paigutada rohkelt dünaamilisust.
Samuti küsimus, kus üldse kätkeb tõeline dünaamilisus, väeline performatiivsus – kas ülakorruse heitlikes fragmentides, selles pidetusetajus, mida kannab linnakeskkonda eksinud uudishimulik uitaja või alakorruse kangaisse põimitud ja päevavalguse eest kaitstud igavikuihaluses. Kas konservatiiv komistab ülalt alla või allilmast igavikku... Ja kas ta siis üldse on enam konservatiiv?“
Näitus jääb avatuks 11. märtsini 2017.
Näituse meeskond: Kalle Tikas, Madis Kolk, Maike Lond Malmborg, Ly Terasmees, Pavo Kann, Merike Lond.
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Pardimäe Lokaal.
"Veel üks kingitus" 18.detsember 2016 /OMAtsirkus
Lavastaja: Kaja Kann
Tsirkuseartistid: Kristin Made, Johanna Terasmees, Kädi Metsoja, Anni Veskimäe ja OMAtsirkuse Tsirkooniumi ja Alumiiniumi rühmad.
Akrobaatika: Heidi Kann
Stunts: Margus Terasmees
Lavakujundus: Jimmy
Graafiline disain: Kristin Made
Etendused: 17., 18., 19., 21 detsemer kell 18.00
See ei ole tõeline lugu vaid tõeline tegu!
Video: https://vimeo.com/199629245
Tsirkuseartistid: Kristin Made, Johanna Terasmees, Kädi Metsoja, Anni Veskimäe ja OMAtsirkuse Tsirkooniumi ja Alumiiniumi rühmad.
Akrobaatika: Heidi Kann
Stunts: Margus Terasmees
Lavakujundus: Jimmy
Graafiline disain: Kristin Made
Etendused: 17., 18., 19., 21 detsemer kell 18.00
See ei ole tõeline lugu vaid tõeline tegu!
Video: https://vimeo.com/199629245
New Step Art Fest 14. mai 2016 / STL
Tegemis on ilumessiga, kus juuksurid, meikarid, ilukujundajad teevad päriselt tööd, samal ajal kui meie püüame end keskkonda sättida.
Video Alissa Šnaideri Image Consult on siin
Video elavast installatsioonist ja catwalk'ist on siin
Video Alissa Šnaideri Image Consult on siin
Video elavast installatsioonist ja catwalk'ist on siin
Kaja Kann, Kui sügav on su pesu? skulptuur, materjal seep. 2016
|
Näitus “Ära ole see, kes sa oled, ole ilus!” avatakse neljapäeval, 7. aprillil kell 17 Vaal galeriis.
Kunstnikud: Alissa Šnaider & Kaja Kann, Mari-Liis Lill, Brit Pavelson, Edith Karlson, Liina Pääsuke, Eva Mustonen, Helena Keskküla, Elis Saareväli, Kadi Adrikorn, Triinu-Liis Rahe, Anna-Stina Treumund, Sander Tuvikene Kuraator: Rebeka Põldsam Koordinaator: Kaarin Kivirähk Installeerimine: Siim Soop Toetajad: Eesti Kultuurkapital |
Aasta tagasi olin Alissa Šnaideri kuvandi projekti modelliks ja sain teada, et
1. juukseid ei pesta õhtul vaid hommikul või enne välja minekut 2. kui jalakarvad on ajamata ei ole mõtet panna nahavaärvi sukkpükse jalga 3. kuidas ei saa ilmuda regge peole mustas mantlis ja sinises siidipluusis 4. kuidas üks käsi, kus on üks sõrmus ja lakitud küüned ning lisaks too sama poolik õlle purk võib olla nii erutav ja ligitõmbav, et unustatakse kõrval istuv pruut 5. teiste inimeste kadedus ei tee mind õnnelikumaks 6. kuidas naeratus töötab alati, kui sina ise tahad naeratada 7. kuidas teha kriitikat ilma, et sind võetaks küünilise ja kepinäljas inimesena. 8. kui põnev on maailm ja huvitavad on inimesed Ehk siis, Alissa teostas sügavpesu, mis sobis eriti hästi kõvade pindade puhastamiseks, selleks, et karedad, ebatasased ja nurgelised pinnad poleerida või puhastada häirivatest ja ebavajalikest lisadetailidest. Näitusel esitletav teos on modelli kommentaar Alissa imago consultant projektile. Tänud, Alissa Šnaider, Rene Reinumäe, Johanna Terasmees, Maike Lond |
ALISSA ŠNAIDER "Three Left Hours (everybody's piece)" 2015
|
|
|
|
Järgmine etendus 07.11 2015 kell 20.00
Kanuti Gildi SAALis Esitaja: Kaja Kann Helikunstnik: Renzo van Steenbergen Valguskunstnik: Oliver Kulpsoo Dramaturg: Laur Kaunissaare Dramaturg: Taavi Eelmaa Etenduse dokumentatsioon: Epp Kubu Projektijuht: Mairika Plakso Kaasprodutsent: Kanuti Gildi SAAL Toetaja: Eesti Kultuurkapital Esietendus: 29.09.2015 Kanuti Gildi SAAL |
See ei ole tants, teater, performance, muusika, tsirkus loeng, film, video ega diskussioon. See on everybody’s piece.
Liiga vara valmis saanud maailm tekitab tülpimuse. See võib olla kui täiuslik tahes, kuid lõpetatud. Seega lõppenud, suletud, riiulisse lükatud, alla joonitud, unustatud, surnud, maha maetud. Ei ole nii, et ehk näitleja igaõhtune maagiline kohalolu päästab etenduse lavastaja küündimatusest või puudulikust eeltööst. Näitleja võib kliimaksi triumfiga segiajamise korral jätkuvalt igal õhtul usutavalt läbi põleda. Vaatajad võivad rutiinses järjekorras püstigi tõusta ja kompulsiivselt plaksutada. Aga inimene, kes on pettunud jumalas peab lahkuma ilma täitunud unistuseta. Taavi Eelmaa "Eesti Kaasaegse Teatri Aabits" zaum.ee |
Gobelääni näitus “Näotus” ussimaarja päeval, 8.sept. kell 18.00 Viru Nigula muuseumis.
|
|
|
Gobelääni näituse “Näotus” avamine ussimaarja päeval, 8.sept. kell 18.00 Viru Nigula muuseumis.
Vaipadel on kujutatud tüübid, kelledel pole nägu, on aga tegu, sest keha on tihtilugu mõistlikum kui mõistus.
Meeskond: Lõnga on harutanud Pavo Kann vanadest kampsunitest ja sallidest. Raami kinkis ja tehnikat piilutud Merike Londilt.
Näituse ülevaatlik video on siin.
Vaipadel on kujutatud tüübid, kelledel pole nägu, on aga tegu, sest keha on tihtilugu mõistlikum kui mõistus.
Meeskond: Lõnga on harutanud Pavo Kann vanadest kampsunitest ja sallidest. Raami kinkis ja tehnikat piilutud Merike Londilt.
Näituse ülevaatlik video on siin.
Lavastus "ÄRA USSI ÄRA TAPA"
|
|
|
Visuaalne lavastus “Ära ussi ära tapa” Maarja kabelis. Ussimaarja päeval, 8.sept. kell 20.00
Viru Nigula kiriku taga on mälestuskivi Kongla Annele, kes hukati 1640 aastal, kuna peeti nõiaks. Antud sündmusest on inspireeritud ka lavastus “Ära ussi ära tapa”, kuid pühendatud kõigile teisitimõtlejatele.
Lavastuses osalevad tsirkuse artistid ja tantsijad. Muusika, mis sisaldab ka kohalike inimeste pajatusi nõidadest ja ussidest.
Kehakunstnikud: Kaur Kivilo , Heidi Kann, Kädi Metsoja, Lars Schmidt, Anni Veskimäe , Stig Paju, Kristin Made.
Lavastaja: Kaja Kann
Muusika: Renzo Alexander Van Steenbergen
Eriefektid ja fotod: Margus Terasmees
Produtsent: Pardimäe Lokaal
Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Viru Nigula Vallavalitsus, OMAtsirkus, Kodanikuühenduse Sihtkapital.
Lavastuse proov Pardimäe Lokaali Stuudios
Viru Nigula kiriku taga on mälestuskivi Kongla Annele, kes hukati 1640 aastal, kuna peeti nõiaks. Antud sündmusest on inspireeritud ka lavastus “Ära ussi ära tapa”, kuid pühendatud kõigile teisitimõtlejatele.
Lavastuses osalevad tsirkuse artistid ja tantsijad. Muusika, mis sisaldab ka kohalike inimeste pajatusi nõidadest ja ussidest.
Kehakunstnikud: Kaur Kivilo , Heidi Kann, Kädi Metsoja, Lars Schmidt, Anni Veskimäe , Stig Paju, Kristin Made.
Lavastaja: Kaja Kann
Muusika: Renzo Alexander Van Steenbergen
Eriefektid ja fotod: Margus Terasmees
Produtsent: Pardimäe Lokaal
Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Viru Nigula Vallavalitsus, OMAtsirkus, Kodanikuühenduse Sihtkapital.
Lavastuse proov Pardimäe Lokaali Stuudios
Performance "On aeg liikuda edasi, saada ise loetamatuks, nähtamatuks ja anonüümseks."
|
|
|
Performance "On aeg liikuda edasi, saada ise loetamatuks, nähtamatuks ja anonüümseks."
1.august 2014 EKKM. Performance - programmis näituse "Feeling Queeze / Kõhe tunne" raames.
Aastal 2009 kirjutasin ma muinasjutu ja lavastasin tsirkuse-show "Circle", millele tegi kostüümid Merit Ridaste. Ma kujutasin ette, et tuleb miskit tavalist - pintsakud ja viikarid, äkki isegi mantlid. Noh, nagu ikka on tavaliselt olnud. Aga ei, Merit tõi erinevaid liibukaid - ühel näiteks oli kõhu peal isegi silm, kuid ühel teisel polnud midagi, lihtsalt üks silmaaukudega tühi tüüp.
Aastal 2013 võtsin ma selle tüübi kapist välja ja ajasin selga, seekord lavastuse "Be Real My Dear" kostüümina. Esialgu näis mulle kõik lavastuse puhul selge: tuleb muuta end peeglite abil nähtamatuks ja seejärel hüpata anonüümse tüübina lavale ning lahmida ringi kui segane tont. Miks? Nõme vastus küll, aga siiski - selleks, et tantsida. Tüüp andis mulle loa teha Maike Londi kauni muusika saatel kummalisi liigutusi. Ainuke asi, mis mind tüübi puhul häirima jäi, olid silmad. Need aukudest läbitungivad silmad, mis muutsid anonüümsuse ebatäielikuks. Ma sain mõjutada inimesi täpselt nii palju ja selles suunas, kuhu ise tahtsin. Võim oli minu käes. Silmad ei andnud ruumisviibijatele asu, nad pöörasid oma näo tüübist kõrvale.
Aastal 2014 tegi Mihkel Maripuu kostüümid Vene Teatris etendunud lavastuse "Vanaema ja 99 liblikat" jaoks. Ta lõi seitse samasugust tüüpi, ainult selle vahega, et enam ei olnud liibukatel silmaauke. Enam ei olnud vaatajal piinlik, nüüd pöördus kõik vastupidiseks - tüüpidel endil oli oi-oi-oi kui häbi. Need tohutud traumad: ma olen kole, ma ei saa ennast silmadega väljendada, see kõik on liiga seksuaalne…
Mind see anonüümsus intrigeeris - see avas mulle võimaluse end päriselt ära kaotada ja saada lähemalt tuttavaks selle tühja tüübiga.
Esimene kokkupuude leidis aset Põhja - Norras, kus polnud päeva ega ööd. Kogu aeg valitses pimeduse ja valguse vahepealne nähtus. Kajakad karjusid. Igal öösel peale kahtteist algas monoloog, mis läks üle dialoogiks, ja sellele järgnes suur kisa ja kära. Parv liikus ühest kohast teise ja röökis mõttetult. Linnud seletasid üksteisele midagi, vaidlesid lärmakalt ja lõpuks räuskasid niisama.
Aknast paistsid mäed, aga Tüüpi need ei huvitanud. Ta viskas end aknalaua peale pikali ja lösutas nagu kuninga kass. Aeles ja liigutas vaikselt sõrmi, mis olid vasaku jala kintsule asetatud. Varsti sundis Tüüp end õue minema. Lumi oli maas, ta jalad muutusid tumedamaks ja hakkasid külmetama. Siis ronis ta kase otsa, keha kleepus puukoore külge ja andis võimaluse liibuda tüvega üheks ning püsida seal ilma jõudu ja osavust kasutamata. Tagasi alla jõudes püüdis ta süüdata sigaretti, kuid see osutus võimatuks - ka näpud olid muutnud värvi ja niiskunud. Päike paistis, Tüüp ronis poekärusse ja keegi lükkas ta kaubanduskeskusesse. Ta varastas saialõikamisaluselt vildakalt lõigatud saiaviilu ja peitis selle peopessa. Alles tagasi kodus olles sättis Tüüp kampsuni selga ja mütsi pähe ning istus diivanile kuduma. Silm ei seletanud. Lõngakerad jäid näppude külge kinni. Ta püüdis kerasid värvi järgi eraldi hunnikutesse sättida. Kollase ja rohelise ajas sassi, punase ja sinise eraldas kindlalt. Tüüp pani prillid nina koha peale, prillivarred toetumas mõlemale poole pea külge ja hakkas kuduma. Liigutused olid käe sees, ei pidanud jälgima, sest kõik laabus: silmad jooksid metallist varrastel ja lõng rippus viimasest silmast allapoole. Tüüp pani näpu silma ja lõngakera vahele, et uut silmust lihtsam moodustada oleks. Kõik oli automaatne, seda asja ta tundis hästi. Ta tõmbas kampsuni seljast, nii et müts tuli kaasa ja jäi kampsuni sisse kinni. Tüüp avas kuumaveekraani ja astus duši alla. Vesi jooksis talle pähe, silmadesse, ninna ja suhu. Hingata ei olnud võimalik, õhk ei pääsenud ligi ja ta tõmbas vee otse kopsudesse. Tüüp tahtis ruumist välja, aga ei saanud aru, kus uks on. See oli Tüübi esimene duši all käik, ta ei tundnud kogu seda värki veel. Tüüp toetas selja vastu seina ja vajus vaikselt põranda poole. Dušist jooksis kuuma vett, ruum täitus auruga, ma ei näinud teda enam aga kuulsin, kulsin kuidas Tüübi hingamine taastus tasapidi. Otsustavalt tõusis ta varsti püsti, jättis pea kuuma vee alt välja, nii et vesi jooksis vaid turjale. Ta pesi kõigepealt seebiga sõrmed, seejärel jalad, siis kogu keha. Ta astus välja. Kogu keha oli paisunud, naha ja luu vahele oli jäänud tühi ruum. Soe tühi ruum. Tüüp oli paisunud ja aurav.
Kuivades tõmbus nahk uuesti keha ligi, nüüd oli ta valmis välja minema. Uksepeal tuli vastu tädi, kes inimese moodi, kuid näota ja iseloomuta olendit nähes, oli täielikus segaduses ja hüüatas ehmunult. Tüüp võttis initsiatiivi enda peale ja ütles kõva häälega tere, sest nii ju inimesed ütlevad. Kujutan ette kuidas tüüp naeratas aga seda ma ei näinud, see tüüp oli päriselt loetamatu. Nii kulges ta mööda tänavaid, veeres alla treppidest ja ronis läbi põõsaste. Tänava ääres oli võrk aed, selle taga maja, mida veel ehitati. Vundamendi kaitseks olid ehitajad sättinud tuhm-roosa isolatsioonplaadi. Tüüp ronis üle värava ja sättis ennast vundamendiga üheks, nii sai ta kõige paremini möödujaid jälgida. Eemal luusis kollane kass, pissis maja nurga peal, nuusutas seina ja seejärel Tüüpi. Kass tegi selget vahet, ei ehmunud, nühkis oma pead Tüübi jalgadesse. Tüüp libistas end maapeale tagasi, kükitas maha ja nühkis vastu. Nad sobisid hästi, koos oli hea olla.
1.august 2014 EKKM. Performance - programmis näituse "Feeling Queeze / Kõhe tunne" raames.
Aastal 2009 kirjutasin ma muinasjutu ja lavastasin tsirkuse-show "Circle", millele tegi kostüümid Merit Ridaste. Ma kujutasin ette, et tuleb miskit tavalist - pintsakud ja viikarid, äkki isegi mantlid. Noh, nagu ikka on tavaliselt olnud. Aga ei, Merit tõi erinevaid liibukaid - ühel näiteks oli kõhu peal isegi silm, kuid ühel teisel polnud midagi, lihtsalt üks silmaaukudega tühi tüüp.
Aastal 2013 võtsin ma selle tüübi kapist välja ja ajasin selga, seekord lavastuse "Be Real My Dear" kostüümina. Esialgu näis mulle kõik lavastuse puhul selge: tuleb muuta end peeglite abil nähtamatuks ja seejärel hüpata anonüümse tüübina lavale ning lahmida ringi kui segane tont. Miks? Nõme vastus küll, aga siiski - selleks, et tantsida. Tüüp andis mulle loa teha Maike Londi kauni muusika saatel kummalisi liigutusi. Ainuke asi, mis mind tüübi puhul häirima jäi, olid silmad. Need aukudest läbitungivad silmad, mis muutsid anonüümsuse ebatäielikuks. Ma sain mõjutada inimesi täpselt nii palju ja selles suunas, kuhu ise tahtsin. Võim oli minu käes. Silmad ei andnud ruumisviibijatele asu, nad pöörasid oma näo tüübist kõrvale.
Aastal 2014 tegi Mihkel Maripuu kostüümid Vene Teatris etendunud lavastuse "Vanaema ja 99 liblikat" jaoks. Ta lõi seitse samasugust tüüpi, ainult selle vahega, et enam ei olnud liibukatel silmaauke. Enam ei olnud vaatajal piinlik, nüüd pöördus kõik vastupidiseks - tüüpidel endil oli oi-oi-oi kui häbi. Need tohutud traumad: ma olen kole, ma ei saa ennast silmadega väljendada, see kõik on liiga seksuaalne…
Mind see anonüümsus intrigeeris - see avas mulle võimaluse end päriselt ära kaotada ja saada lähemalt tuttavaks selle tühja tüübiga.
Esimene kokkupuude leidis aset Põhja - Norras, kus polnud päeva ega ööd. Kogu aeg valitses pimeduse ja valguse vahepealne nähtus. Kajakad karjusid. Igal öösel peale kahtteist algas monoloog, mis läks üle dialoogiks, ja sellele järgnes suur kisa ja kära. Parv liikus ühest kohast teise ja röökis mõttetult. Linnud seletasid üksteisele midagi, vaidlesid lärmakalt ja lõpuks räuskasid niisama.
Aknast paistsid mäed, aga Tüüpi need ei huvitanud. Ta viskas end aknalaua peale pikali ja lösutas nagu kuninga kass. Aeles ja liigutas vaikselt sõrmi, mis olid vasaku jala kintsule asetatud. Varsti sundis Tüüp end õue minema. Lumi oli maas, ta jalad muutusid tumedamaks ja hakkasid külmetama. Siis ronis ta kase otsa, keha kleepus puukoore külge ja andis võimaluse liibuda tüvega üheks ning püsida seal ilma jõudu ja osavust kasutamata. Tagasi alla jõudes püüdis ta süüdata sigaretti, kuid see osutus võimatuks - ka näpud olid muutnud värvi ja niiskunud. Päike paistis, Tüüp ronis poekärusse ja keegi lükkas ta kaubanduskeskusesse. Ta varastas saialõikamisaluselt vildakalt lõigatud saiaviilu ja peitis selle peopessa. Alles tagasi kodus olles sättis Tüüp kampsuni selga ja mütsi pähe ning istus diivanile kuduma. Silm ei seletanud. Lõngakerad jäid näppude külge kinni. Ta püüdis kerasid värvi järgi eraldi hunnikutesse sättida. Kollase ja rohelise ajas sassi, punase ja sinise eraldas kindlalt. Tüüp pani prillid nina koha peale, prillivarred toetumas mõlemale poole pea külge ja hakkas kuduma. Liigutused olid käe sees, ei pidanud jälgima, sest kõik laabus: silmad jooksid metallist varrastel ja lõng rippus viimasest silmast allapoole. Tüüp pani näpu silma ja lõngakera vahele, et uut silmust lihtsam moodustada oleks. Kõik oli automaatne, seda asja ta tundis hästi. Ta tõmbas kampsuni seljast, nii et müts tuli kaasa ja jäi kampsuni sisse kinni. Tüüp avas kuumaveekraani ja astus duši alla. Vesi jooksis talle pähe, silmadesse, ninna ja suhu. Hingata ei olnud võimalik, õhk ei pääsenud ligi ja ta tõmbas vee otse kopsudesse. Tüüp tahtis ruumist välja, aga ei saanud aru, kus uks on. See oli Tüübi esimene duši all käik, ta ei tundnud kogu seda värki veel. Tüüp toetas selja vastu seina ja vajus vaikselt põranda poole. Dušist jooksis kuuma vett, ruum täitus auruga, ma ei näinud teda enam aga kuulsin, kulsin kuidas Tüübi hingamine taastus tasapidi. Otsustavalt tõusis ta varsti püsti, jättis pea kuuma vee alt välja, nii et vesi jooksis vaid turjale. Ta pesi kõigepealt seebiga sõrmed, seejärel jalad, siis kogu keha. Ta astus välja. Kogu keha oli paisunud, naha ja luu vahele oli jäänud tühi ruum. Soe tühi ruum. Tüüp oli paisunud ja aurav.
Kuivades tõmbus nahk uuesti keha ligi, nüüd oli ta valmis välja minema. Uksepeal tuli vastu tädi, kes inimese moodi, kuid näota ja iseloomuta olendit nähes, oli täielikus segaduses ja hüüatas ehmunult. Tüüp võttis initsiatiivi enda peale ja ütles kõva häälega tere, sest nii ju inimesed ütlevad. Kujutan ette kuidas tüüp naeratas aga seda ma ei näinud, see tüüp oli päriselt loetamatu. Nii kulges ta mööda tänavaid, veeres alla treppidest ja ronis läbi põõsaste. Tänava ääres oli võrk aed, selle taga maja, mida veel ehitati. Vundamendi kaitseks olid ehitajad sättinud tuhm-roosa isolatsioonplaadi. Tüüp ronis üle värava ja sättis ennast vundamendiga üheks, nii sai ta kõige paremini möödujaid jälgida. Eemal luusis kollane kass, pissis maja nurga peal, nuusutas seina ja seejärel Tüüpi. Kass tegi selget vahet, ei ehmunud, nühkis oma pead Tüübi jalgadesse. Tüüp libistas end maapeale tagasi, kükitas maha ja nühkis vastu. Nad sobisid hästi, koos oli hea olla.
Soololavastus "Be Real My Dear"
|
|
|
|
Autor, etendaja: Kaja Kann
Dramaturg: Maike Lond Muusika: Maike Lond, Iggy Malmborg Koreograaf: Kädi Metsoja Produtsent: Pardimäe Lokaal Kaasprodutsent: Kanuti Gildi SAAL Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Hooandja Residentuuritoetus: Põhja-ja Baltimaade mobiilsusprogramm Kestvus: 1.30 Etendused:1+2+3+4+8+9+10+22+26+28. veebruar 2014 Kanuti Gildi SAALis Kõik sai alguse, kui Kaja elus sai üks ring täis ja 2011 aastal kolis ta maale elama: "Linnas tundus, et ma ei oska enam. Kadus mõte. Nendest lisaväärtuste loomistest sai kõrini. Otsustasin, et tahaks luua ainult püsiväärtusi. Autor laseb publikul olla salajane pealtvaataja, kellel hetke jooksul tekkib võimalus piiluda läbi akna elu; nagu sõidaks rongiga mööda majast ja kogemata näeks võõrast elu valgustatud tuba. Etendust "Be Real My Dear" on raske paigutada mõnda äratuntavasse kaasaegse etenduskunsti lahtrisse. Niipea kui hakkad koodi mõistma, tekib lühis. videopäevik1 videopäevik2 videopäevik3 PRESS Leenu Nigul SIRP Ott Karulin SIRP Klassikaraadio Heri Hütt Müürileht |
Etenduskunstnik Kaja Kann teeb oma elust kunstiteose.
"te arvate, et suure hingejõuga inimene ei vaja keppi, millele toetuda. olen sama pime kui teie, mu üks jalg on lühem kui teine, mu mõistus tõrgub kõige tähtsamal hetkel. olen vägistatud, aeglaselt käperdatud, süsteemselt kepitud. oskan super hästi valetada ja mu amet on näitleja." (K.K.). Ott Karulin SIRP "Kannu soolo keskseks kujundiks on valgusviirg, mille kuju ja suurus sõltub seda murdva peegli nurgast. Mida lõpu poole, seda selgemaks saab, et Kann ei saanudki võtta kübetki vähem aega, et lavaruumi – oma ruumi siin maailmas – ette valmistada. Ehitada plasttorudest vundamenti, mis seinale riputatuna on samakujuline lavapõrandal voolavate valgusviirgudega. Püüdes peeglikilluga ideaalset murdenurka, mis juhataks valguslaine peeglist peeglisse, kaotamata selle peenjoonelisust. Sättides peegleid aina uutesse kohtadesse, et luua lavaruumi aina uusi valguskujundeid sirgjoonest ideaalse ristkülikuni, rääkimata kõiksugustest trapetsitest. Kannu lavastuses tantsib hämaras ruumis eelkõige valgus: päikesekollaselt soe, kuid alati rangelt nurgeline, ühtaegu eneseimetlust paitav ja halastamatult vigu näitav. Just nagu seda on ka üksindus. Peegeldus üksindusest, mis ei saagi sünnitada kedagi teist kui lavastuse epiloogis vaatajate ees mässavat olendit: ihukarva lühikeste säärtega kombinesoonis, mille kapuuts katab näo. Kui katta kehalised tunnusjooned, pole ju ka midagi isikupärast peegeldada. Näotuna vaatab peeglist alati vastu keegi isikupäratu, tehes küsimuse oma erilisusest üleliigseks. Isikupäratust kui vabatahtlikku valikut on ikka lihtsam taluda kui üksi peeglisse jõllitades tõdeda, et su isikupäras pole midagi erilist. Nii võiks Kannu lavastust tõlgendada küll, kuigi ... Kuidagi liiga romantiline, suurustlev on see tõlgendus. „Be Real My Dear” on märksa proosalisem, kahe jalaga maa peal, pigem konstateeriv kui mässav, aga siiski mitte leppiv ega vagur." |
Fotonäitus "Kes varastas päeva?
|
|
|
|
Kaja Kannu fotonäitus "Kes varastas päeva?"
10.-28. veebruarini. Kaja on viibinud aasta Pardimäe talus. Ta tegeleb igapäevaste asjadega: toob vett, kütab maja, teeb puid, rohib peenraid, külvab ja künnab, tõstab keldris kartulikaste vastavalt vee tõusule ja langusele, käib seenel, koob sokki või kampsunit..... Igal õhtul teeb ta akna pealt pildi, et salvestada tänane päev. See on üksinda maal elava inimese vaade. Vaade laia maailma. Kaja Kannu näitus "Kes varastas päeva?" on fotoseeria, mis kujutab ühte aastat läbi 365 foto. Tegemist on nö time lapse loogikal põhineva seeriaga, kus vaataja saab läbi köögiakna vaadata õue, loodusesse ning jälgida toast väljas toimuvaid aastaaegade vaheldumisi. Kaader kaadri haaval saab ühest vaatest filmilik teekond Balti jaama tunnelis. PRESS OP ETV Reporter KANAL 2 Video fotonäitusest |
Maike Lond.
Seda seeriat ilmestab seebikarbilik lohakus, mis on tingitud nii Kaja poolt kasutatavatest vahenditest kui ka tema klõpsivast suhtumisest - pildid on tehtud justkui möödaminnes, hoolimata kas tegemist on päeva või ööga, hoolimata, kas pilt tuleb esteetiliselt 'ilus' või mitte, hoolimata, kas midagi kaadrisse jääb või mitte. Vaatamata sellele annab fotode massiiv edasi sündmustevaese vaikelu ja toob esile argipäeva halluse poeetika. Kestvusele ei keskendunud Kaja Kann mitte ainult tööprotsessis, vaid ka seda näitust eksponeerides. Nimelt, valides oma teose eksponeerimiseks Balti Jaama tunneli, muutub näitus ajas - ümberpööratud protsess, kus päevad tänu uudishimulikele möödakäijatele / vaatajatele kaduma hakkavad. Kajat huvitab, mis lugu räägib üksik päev, kui see on kellegi taskusse kadunud, et hiljem uues kohas nähtavale ilmuda; mille alusel need päevad kaduma lähevad - kas kõigepealt ilusad päikselised suvepäevad või hoopis peaaegu mustad ööd; huvitab vaatajat hoopis terve sügise taskusse pistmine? "Kas tervik muutub ja kuidas ta muutub, kui sinna augud sisse teha. Vaade, mis igalt 365lt fotolt paistab on täpselt sama - kui osa päevi on ära varastatud kas see sama on siis ikka see sama?" küsib Kaja Kann. |
Raamat "ERATEE"
|
|
|
|
autor: Kaja Kann
toimetaja: Annika Vamper kujundaja: Tuumik kirjastus: Hea Lugu esitlus: 7.november 2013 Rahva Raamatus NB! Inglise kelne versiooni saab endale küsida läbi e-posti. Tegevus on kirjutatud aastal 2012-2013. Kevadest kevadeni. Peategelane toimetab üksinda metsade ja põldude vahel Eesti idapoolses osas. Raamat kirjeldab tegevusi ja mõtteid, mis pöörlevad kunstniku peas läbi aasta. Tähtsal kohal on igapäevased tööd, mis on olulised elamiseks: vee tassime, puude lõhkumine, lume lükkamine jne. PRESS Mart Juur. Kirjandusministeerium: "See on raamat, mille sa võtad kätte ja ei pane enne käest ära kui on läbi. Pärast seda vaatad aknast välja ja ei taha sa enam mitte midagi teha" Silver Kuusik. ERR Tiit Tuumalu POSTIMEES Tõnu Pedaru ERR Maris Johannes TALLINNA TV Raamat Galeriis |
Silver Kuusik.
Üldiselt on päevikud igavavõitu – need on kellegi teise emotsioonid, kellegi teise mälestused ja hetked, mis pakuvad pinget vaid kirjutajale endale (ehk ka mõnele tema lähedasele). Kaja Kann on selles suhtes erand – ta on oma mõtted pannud kirja mingil saladuslikul viisil, mis muudab isegi päevikut meenutava raamatu huvitavaks. Möödub lehekülg lehekülje järel ja on huvitav. Ehk pakub see pisike päevik pinget just linnainimesele, kellele maale kolimine tundub sageli eksootilise ja veidi saladuslikuna. See on justkui lugu sellest, kuidas heita endalt linna kammitsevad ahelad ja teha kardinaalne kannapööre – tagasi juurte juurde, tagasi lihtsuse ja kõige maise juurde. Seejuures on kogu raamat üdini aus – seda nii vaba sõnavara kui ka sisu poolest. Sageli kipuvad biograafilist laadi kirjutised olema läägelt ilustatud, stiilis “olen mina alles tubli”. “Eratee” selle reha otsa ei astu – sealt kumab läbi ehe maaelu kõikide võlude ja valudega. Neid viimaseid, muide, on õige palju. Kaja Kann on leidnud ka andeka ja trikiga läbiva joone, mis avab ja sulgeb kogu raamatu – need on tema igapäevased fotod kallist kodukohast. Idee on küll lihtne, kuid mõjub oivaliselt, joonistades välja ühe maalilise talukoha ilu kogu aastaringi lõikes. On loojang, on suvi, on hämarus, on talv – kokku moodustub lummav tervik, mis mõjub tiba nostalgiliselt, kuid armsalt. Lugedes jääb mulje, et Pardimäel (autori kodukohas) on aeg õdusalt peatunud – aastaring kerib end täis küll kiiresti, kuid siiski ei pudene aeg käest – see jääb justkui magusa maiguna huultele alles. Mine tea, ehk ongi maal see õige elu ja ehk peituvadki seal need juured, mida me kõik aeg-ajalt ikka otsima kipume, kuid kuidagi leida ei suuda. Või on ehk Pardimäe pigem sümbol, tähistades mingit lummavat rahu ja jäävust, mis on nii oluline, kuid näib nii kättesaamatu? Ei tea, kuid kes otsib, see leiab. Leiab ka oma Pardimäe. |
“It seems a good place to build the house”
"It seems a good place to build the house"
Autorid ja esitajad: Kaja Kann & Juha Valkeapää
- mis ma siis ütlesin?
- et sa ei armasta mind.
- armastan küll.
Nii Eestis kui ka Soomes usutakse, et inimene ei ole inimene, kui ta ei ole ehitanud oma elu jooksul maja. Korraga, kui maja on valmis, tekib vastupandamatu kihk alustada uue ehitamist.
- mis siis saab, kui keegi enam majas ei ela?
- siis sureb maja ära.
Kaaskorraldajad: Nordwind Festival, Pardimäe Lokaal, Kanuti Gildi SAAL
Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Arts Council of Finland
Etenduse kestus: 80’
http://vimeo.com/44937072
Autorid ja esitajad: Kaja Kann & Juha Valkeapää
- mis ma siis ütlesin?
- et sa ei armasta mind.
- armastan küll.
Nii Eestis kui ka Soomes usutakse, et inimene ei ole inimene, kui ta ei ole ehitanud oma elu jooksul maja. Korraga, kui maja on valmis, tekib vastupandamatu kihk alustada uue ehitamist.
- mis siis saab, kui keegi enam majas ei ela?
- siis sureb maja ära.
Kaaskorraldajad: Nordwind Festival, Pardimäe Lokaal, Kanuti Gildi SAAL
Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Arts Council of Finland
Etenduse kestus: 80’
http://vimeo.com/44937072
SPA
“SPA”
Eksperimentaalne etendus ühele inimesele
Idee ja teostus: Maike Lond ja Kaja Kann
31.08 ja 1.09.2012 AmbulARToorium, Kasepää küla, Eesti
SPA on privaatetendus, kus publikul on võimalik võtta hetk hingetõmbeks. Etendus on nagu hetk hoolitsust, kus külalisele antakse aega olla rahulik ja vaba.
Sa sisened, me tervitame sind. Ma tutvustan end. Ma küsin su nime. Ma tunnen, et sa oled pinges. Ma panen oma käe su õlale ja ütlen, et kõik on hästi, ära karda. Ma olen siin, et muuta sind õnnelikuks. "Miks oled sina siin?" mõtlen ma sind teki alla sättides. "Miks oled sa nii kurb ja võlts?" Pinge on kadunud. Tänan sind, et raseerisid mu sääred. Sina oled Sina jälle. Vähemalt sa arvad nii. Hiljem, justkui head aega ütlemiseks, võtame klaasi Cherryt.
- kas te tahate päriselt neid kohalikke karvaseid mehi katsuda, kes siin tänava ääres istuvad?
- jah.
- nad on ju nii vanad.
- on jah.
- nad on ju joodikud.
- kas see on nakkav?
http://ambulartoorium.blogspot.com/2012/09/eksperimentaalteater-spa.html
http://www.youtube.com/watch?v=SQkf66O_3vE&list=UUkgStgDEBJRzy_hdVTm2pfA&index=1&feature=plcp
Eksperimentaalne etendus ühele inimesele
Idee ja teostus: Maike Lond ja Kaja Kann
31.08 ja 1.09.2012 AmbulARToorium, Kasepää küla, Eesti
SPA on privaatetendus, kus publikul on võimalik võtta hetk hingetõmbeks. Etendus on nagu hetk hoolitsust, kus külalisele antakse aega olla rahulik ja vaba.
Sa sisened, me tervitame sind. Ma tutvustan end. Ma küsin su nime. Ma tunnen, et sa oled pinges. Ma panen oma käe su õlale ja ütlen, et kõik on hästi, ära karda. Ma olen siin, et muuta sind õnnelikuks. "Miks oled sina siin?" mõtlen ma sind teki alla sättides. "Miks oled sa nii kurb ja võlts?" Pinge on kadunud. Tänan sind, et raseerisid mu sääred. Sina oled Sina jälle. Vähemalt sa arvad nii. Hiljem, justkui head aega ütlemiseks, võtame klaasi Cherryt.
- kas te tahate päriselt neid kohalikke karvaseid mehi katsuda, kes siin tänava ääres istuvad?
- jah.
- nad on ju nii vanad.
- on jah.
- nad on ju joodikud.
- kas see on nakkav?
http://ambulartoorium.blogspot.com/2012/09/eksperimentaalteater-spa.html
http://www.youtube.com/watch?v=SQkf66O_3vE&list=UUkgStgDEBJRzy_hdVTm2pfA&index=1&feature=plcp
TALK TO ME
"Talk To Me"
Lavastaja: Mart Kangro
Teksti ja koreograafia autorid ning esitajad: Vera Nevanlinna/Tiina Tauraite, Kaja Kann, Juha Valkeapää, Taavi Kerikmäe, Mart Kangro
Esietendus 22.08.2011 festival JuhlaViikot, Helsinki
“Talk To Me” keerleb performatiivsusega seotud küsimuste ümber, võttes oma mängumaaks selle ebamäärase tsooni, mis eristab lavalolijat tema lavakarakterist. Põimides omavahel erinevaid isikliku taustaga argielulisi lugusid loob etendus maailma, milles hägustub etendaja suhe esitatud lugudesse.
Festival “JuhlaViikot” Helsinki, Soome, 19.-28. august 2011
Kanuti Gildi SAAL, Tallinn, 22., 23., 24.,26. ja 27. september 2011
Festival Baltoscandal, Rakvere, 4. ja 5. juuni 2012
Festival Baltic Bubble, Tallinn, 20. september 2012
Berlin Festspiele, Saksamaa, 12., 13 ja 14. oktoober 2012
Lavastaja: Mart Kangro
Teksti ja koreograafia autorid ning esitajad: Vera Nevanlinna/Tiina Tauraite, Kaja Kann, Juha Valkeapää, Taavi Kerikmäe, Mart Kangro
Esietendus 22.08.2011 festival JuhlaViikot, Helsinki
“Talk To Me” keerleb performatiivsusega seotud küsimuste ümber, võttes oma mängumaaks selle ebamäärase tsooni, mis eristab lavalolijat tema lavakarakterist. Põimides omavahel erinevaid isikliku taustaga argielulisi lugusid loob etendus maailma, milles hägustub etendaja suhe esitatud lugudesse.
Festival “JuhlaViikot” Helsinki, Soome, 19.-28. august 2011
Kanuti Gildi SAAL, Tallinn, 22., 23., 24.,26. ja 27. september 2011
Festival Baltoscandal, Rakvere, 4. ja 5. juuni 2012
Festival Baltic Bubble, Tallinn, 20. september 2012
Berlin Festspiele, Saksamaa, 12., 13 ja 14. oktoober 2012
LOKAALIS TÄNA: KANN/VALKEAPÄÄ
"Lokaalis täna: Kann/Valkeapää"
Lavastajad: Kaja Kann & Juha Valkeapää
Esietendus 19.03.09 Klubi JUUKSUR, Tallinn
Tegemist on omalaadse kontsert-etendusega. Muusika ja tants moodustavad huvitava dueti, kus esitatakse teravmeelselt ja humoorikalt, vähem või rohkem improviseeritud lugusi. Etenduse struktuur põhineb lauludel. Seal aga lõppevad tavalised faktorid. "Lokaalis täna" ei ole millegi esitamiseks, see ei ole püüe veenda publikut laulusõnade autentsuses või esinejate osavuses. Ega ka mingis häguses suhtes publiku ja esinejate vahel. Tundub pigem, et see etendus on mingi tõsine ettevõtmine ebamugava vaikuse suunas. Samas, Kann ja Valkeapää juhivad kogu ettevõtmist imeliku ja toore elurõõmuga. "Lokaalis täna" on sama värske ja tõeline nagu no-wave punk. Jultunult eksperimentaalne - parim, mis elav kunst suudab pakkuda.
http://www.youtube.com/watch?v=MjxwszdxWyA
http://www.myspace.com/kannvalkeapaa
Lavastajad: Kaja Kann & Juha Valkeapää
Esietendus 19.03.09 Klubi JUUKSUR, Tallinn
Tegemist on omalaadse kontsert-etendusega. Muusika ja tants moodustavad huvitava dueti, kus esitatakse teravmeelselt ja humoorikalt, vähem või rohkem improviseeritud lugusi. Etenduse struktuur põhineb lauludel. Seal aga lõppevad tavalised faktorid. "Lokaalis täna" ei ole millegi esitamiseks, see ei ole püüe veenda publikut laulusõnade autentsuses või esinejate osavuses. Ega ka mingis häguses suhtes publiku ja esinejate vahel. Tundub pigem, et see etendus on mingi tõsine ettevõtmine ebamugava vaikuse suunas. Samas, Kann ja Valkeapää juhivad kogu ettevõtmist imeliku ja toore elurõõmuga. "Lokaalis täna" on sama värske ja tõeline nagu no-wave punk. Jultunult eksperimentaalne - parim, mis elav kunst suudab pakkuda.
http://www.youtube.com/watch?v=MjxwszdxWyA
http://www.myspace.com/kannvalkeapaa
LIFT
“LIFT”
4 päeva kestev installatsion-etendus
Autor ja esitus: Kaja Kann
“Hospitality/Külalislahkus” NU Performance Festival
Viru Hotell, Tallinn, 7.-10.11.2011
Lift on inglise keelne tegusõna, mis väljendab tõusmist. Tõusta võib füüsiline keha, meeleolu, positsioon. Alati kui on võimalus tõusta, jääb ka risk langeda. Etenduse point ei ole "nobedalt õige lifti nupu vajutamises", vaid piinlikkuses, rõõmus, kõigis nendes tunnetes, mis tekib liftis inimeste vahel.
http://www.youtube.com/watch?v=93bjg2fWYAA&list=UUkgStgDEBJRzy_hdVTm2pfA&index=6&feature=plcp
4 päeva kestev installatsion-etendus
Autor ja esitus: Kaja Kann
“Hospitality/Külalislahkus” NU Performance Festival
Viru Hotell, Tallinn, 7.-10.11.2011
Lift on inglise keelne tegusõna, mis väljendab tõusmist. Tõusta võib füüsiline keha, meeleolu, positsioon. Alati kui on võimalus tõusta, jääb ka risk langeda. Etenduse point ei ole "nobedalt õige lifti nupu vajutamises", vaid piinlikkuses, rõõmus, kõigis nendes tunnetes, mis tekib liftis inimeste vahel.
http://www.youtube.com/watch?v=93bjg2fWYAA&list=UUkgStgDEBJRzy_hdVTm2pfA&index=6&feature=plcp
KOHE NÄHA, ET VANAD SÕBRAD
ZUGA ühendatud tantsjad “Kohe näha, et vanad sõbrad”
Autorid ja esinejad: Tiina Mölder, Helen Reitsnik, Kalle Tikas, Jarmo Karing, Kaja Kann
Esietendus: 15.11.2010 Kanuti Gildi SAAL, Tallinn
ZUGA tantsulavastusse „Kohe näha, et vanad sõbrad” on sisse kodeeritud äpardumise võimalikkus. Seevastu ZUGA tantsulavastus, kus luuakse täieliku „minalikkuse” illusioon, on mõnusalt (enese)irooniline.
2010 tekkis kõigil korraga soov koguneda. Uuesti kogeda seda grupitöö võlu ja valu. ZUGA puhul ei ole keegi tähtsam kui teine. Hakkasime uuesti looma reegleid, milleta ei ole koostöö võimalik. Kokkuleppeid, mis ei ole kompromissid. See aga on pagana raske.
Autorid ja esinejad: Tiina Mölder, Helen Reitsnik, Kalle Tikas, Jarmo Karing, Kaja Kann
Esietendus: 15.11.2010 Kanuti Gildi SAAL, Tallinn
ZUGA tantsulavastusse „Kohe näha, et vanad sõbrad” on sisse kodeeritud äpardumise võimalikkus. Seevastu ZUGA tantsulavastus, kus luuakse täieliku „minalikkuse” illusioon, on mõnusalt (enese)irooniline.
2010 tekkis kõigil korraga soov koguneda. Uuesti kogeda seda grupitöö võlu ja valu. ZUGA puhul ei ole keegi tähtsam kui teine. Hakkasime uuesti looma reegleid, milleta ei ole koostöö võimalik. Kokkuleppeid, mis ei ole kompromissid. See aga on pagana raske.
KALLOCAIN
Kallocain - ooper kahele häälele
Lavastaja: Kaja Kann
Esinejad: Girilal Baars, Juha Valkeapää
Konsultant, filosoof: Kim Solin
Esietendus: 14.08.2010 Kalv Festival, Rootsi
http://www.kallocain.info
Lavastaja: Kaja Kann
Esinejad: Girilal Baars, Juha Valkeapää
Konsultant, filosoof: Kim Solin
Esietendus: 14.08.2010 Kalv Festival, Rootsi
http://www.kallocain.info
50 LOVELY WAYS TO DIE
"50 Lovely Ways to Die"
Autorid ja lavastajad: Kaja Kann & Juha Valkeapää
Soome-Eesti ühisprojekt
Esietendus: 3.07.2008 Baltoscandal festival, Rakvere
Etendus koosneb viieteistkümnest erinevast loost, kus inimene sureb või tahab surra armastuse pärast. Lood on pärit meie igapäevasest elust, müütidest ja vanadest lugudest.
"50 lovely ways to die" etenduses osalevad vabatahtlikud inimesed, kellel ei ole varasemat lavakogemust. Lisaks on laval 4 professionaali. Vabatahtlikud teevad proovi 4 päeva ja siis on etendus.
Keiss on iseenesest lihtne – autorid on kirjutanud stsenaariumi, kus on 13 stseeni, kus armastus on selline, mis tapab. Kas inimese või midagi tema sees. Surm on igas laksus. Mõnikord teeb mees nii häid kooke, et naine sööb ennast lõhki. Või ajab arm gaasi plahvatama või köielt kukkuma. Kowalsky ennustab – kui te tahate näha tükki või õigemini konseptsiooni, mis järgnevatel aastatel mööda maailma ärksamaid festivale tiirutama hakkab, siis ajage oma ägedad ässad juulis Rakverre vaatama. Või parem, proovige end kuidagimoodi vabatahtlikuks möllida.
http://www.theatre.lv/old2_theatre-fit.org/downloads/Baltoscandal/50lovely_ways_to_die_Martin_Bernatek.pdf
Autorid ja lavastajad: Kaja Kann & Juha Valkeapää
Soome-Eesti ühisprojekt
Esietendus: 3.07.2008 Baltoscandal festival, Rakvere
Etendus koosneb viieteistkümnest erinevast loost, kus inimene sureb või tahab surra armastuse pärast. Lood on pärit meie igapäevasest elust, müütidest ja vanadest lugudest.
"50 lovely ways to die" etenduses osalevad vabatahtlikud inimesed, kellel ei ole varasemat lavakogemust. Lisaks on laval 4 professionaali. Vabatahtlikud teevad proovi 4 päeva ja siis on etendus.
Keiss on iseenesest lihtne – autorid on kirjutanud stsenaariumi, kus on 13 stseeni, kus armastus on selline, mis tapab. Kas inimese või midagi tema sees. Surm on igas laksus. Mõnikord teeb mees nii häid kooke, et naine sööb ennast lõhki. Või ajab arm gaasi plahvatama või köielt kukkuma. Kowalsky ennustab – kui te tahate näha tükki või õigemini konseptsiooni, mis järgnevatel aastatel mööda maailma ärksamaid festivale tiirutama hakkab, siis ajage oma ägedad ässad juulis Rakverre vaatama. Või parem, proovige end kuidagimoodi vabatahtlikuks möllida.
http://www.theatre.lv/old2_theatre-fit.org/downloads/Baltoscandal/50lovely_ways_to_die_Martin_Bernatek.pdf
NAINE JA HUNT
„Naine ja Hunt“
Idee: Tiina Mölder, Kaja Kann, Bush Hartshorn
Esietendus 26.02.2006 Kanuti Gildi SAAL, Tallinn
Tegemist on ZUGA ühendatud tantsijate etendusega, kuhu haarati kaasa Bush Hartshorn. Lavastusega võideti ka kaks parima tantsuetenduse auhinda Eestis.
Ausalt ja suure empaatiavõimega jutustatud lugu inimesest ja tema seosest inimesega. Kommunikatsioonivõimest ja -võimetusest. See on teater, mis näitab veenvalt, et sõnade pelgast kirjapanekust ja päheõppimisest ei piisa.
CIRCLE
OMAtsirkus “CIRCLE”
Lavastaja: Kaja Kann
Meeskond: Margus Terasmees, Merit Ridaste, Heidi Kann
Artistid: Kristin Made, Kädi Metsoja, Johanna Terasmees, Anni Veskimäe, Johanna Sooba, Kert Erhard Ridaste, Maria Netti Nüganen, Lee Kelomees, Tea Teearu
Muusika: Dimitris Kamarotos
Esietendus: 12.12.2009 Kanuti Gildi SAAL, Tallinn
Kunagi ammusel ajal elasid inimesed, keda nimetati tsirkuse inimesteks. Nad on neetud.
http://www.youtube.com/watch?v=UkzZeh9jgHU&list=UUkgStgDEBJRzy_hdVTm2pfA&index=13&feature=plcp
Lavastaja: Kaja Kann
Meeskond: Margus Terasmees, Merit Ridaste, Heidi Kann
Artistid: Kristin Made, Kädi Metsoja, Johanna Terasmees, Anni Veskimäe, Johanna Sooba, Kert Erhard Ridaste, Maria Netti Nüganen, Lee Kelomees, Tea Teearu
Muusika: Dimitris Kamarotos
Esietendus: 12.12.2009 Kanuti Gildi SAAL, Tallinn
Kunagi ammusel ajal elasid inimesed, keda nimetati tsirkuse inimesteks. Nad on neetud.
http://www.youtube.com/watch?v=UkzZeh9jgHU&list=UUkgStgDEBJRzy_hdVTm2pfA&index=13&feature=plcp
|
“Deth in Venice”
ART-MOVIE lavastus ja idee: Sándor Vály ja Juha Valkeapää Veneetsia, Firenze, Itaalia, august 2012 http://www.sandorvaly.info/videoworks ----------------------------------------------------------------------------------------- “Kehaline Karistus” näitus Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum 8. september - 8. oktoober 2012 Autor, kuraator: Marko Raat Kunstnikud: Saša Gerne, Mart Kangro, Kaja Kann / Juha Valkeapää, Mark Raidpere, Jaanus Samma, Nora Särak, Timo Toots Graafiline kujundus: Jaanus Samma "Ma pole sadist, vähemalt mitte klassikalises mõttes, kuid ma soovitan kepiga peksu." Bioloogiadoktor Sergei Speranski väidab, et kehaline karistus aitab inimestel saada jagu sõltuvustest ja depressioonist. http://www.ekkm.ee/en/naitused/ullatuskuraatori-naitus/ ----------------------------------------------------------------------------------------- 1.-31. märts 2012. Rohkem infot: http://pyhavaim.blogspot.com/ Residentuuriprogramm koos Maike Londiga teemadel “Sõda ja Seks”. Püha Vaimu SAALis. Ettenäitamised ja vestlused publikuga: 9., 17., 24., 31. märts 2012. http://vimeo.com/37963484 http://vimeo.com/38868527 http://vimeo.com/44976227 ------------------------------- “Morten laevas” Lavastaja: Aare Toika Lugu: Kaspar Jancis Koreograaf: Kaja Kann Esietendus: Kuresaare Linnateater, 1.august Tootja VAT-Teater. Etendused Saaremaal, Marienhamnis, Turus, Tallinnas. http://www.vatteater.ee/en/lavastused/10/morten-on-the-ship-of-fools.html ----------------------------------------------------------------------------------------- “OPEN TALLINN” teater / multimeedia / reality-show Lavastaja: Mart Kangro Idee autor ja produtsent: Kaja Kann Video: Taavi Varm Kalevi Spordihall, 27. mai 2011 kell 19.00 Mart Kangro etendus „Open Tallinn 2011“ paigutab sündmused konteksti, kus nad tavapäraselt aset ei leia. Ta asetab lavale päris elu. Kus miski pole mängult ja kõik on päris. Publik on nagu tänavasaginast välja astunud jalakäija, kes seisatades on jäänud silmitsema enda ümber toimuvat, otsides sealt omi tähendusi ja seaduspärasusi. Kui palju mõjutab see, et me teame mida vaadata, seda, mida me näeme? http://www.omatsirkus.ee/est/akrobaatikakool/voistlused/open-tallinn/urve-eslas-kirjutab-postimehes ----------------------------------------------------------------------------------------- “OBJEKT 2011” Kohaspetsiifiline installatsioon: Mart Koldits, Kaarel Oja, Hiir Hermeliin 5.märts. 2011 http://www.kultuurikatel.ee/installation_'object_no._2011'_to_be_opened_on_freedom_square_on_27_february ----------------------------------------------------------------------------------------- OMAtsirkus “PIRAADID” Lavastaja: Kaja Kann Osades: Kädi Metsoja, Kristin Made, Anni Veskimäe, Johanna Terasmees, Heidi Kann, Maria Netti Nüganen, Kert Ridaste, Kaur Kivilo, Taniel Kuntu, Lee Kelomees, Tea Teearu, Johanna Sooba, Matthias Kann Kanuti Gildi SAAL, 20., 21. ja 22. detsember 2010 http://www.omatsirkus.ee/eng/omatsirkus/performances/pirates/pirates ----------------------------------------------------------------------------------------- “WE ARE GROWING” Théatre de la Liberté by Bart De Wildeman, Geert Vaes. Art-movie. http://vimeo.com/12218898 ----------------------------------------------------------------------------------------- ZUGA IDA-VIRUMAA NOORTEPROJEKT ZUGA ja Ida-Virumaa noorte koostöös valminud kohaspetsiifilised performance'id. Iisaku perfunks Ostukeskuse ees ja sees, 16.juuni 2008 Narvas uue purskkaevu juures kultuurimaja "Rugodiv" kõrval, 12. augustil kell 13.00 ja 15.00 Avinurme bussipeatuses, 29. august Jõhvi keskväljakul, 6. ja 7. september Aseris Kesktänav 12 majas, 22. septembril kell 10.00, 11.00, 12.00 ----------------------------------------------------------------------------------------- "TSIRKUS - see on imelihte" esietendus 28.juuli 2008. Kaasaegse tsirkuse etendus koostöös Saksa tsirkuse artistidega. 28.29.30.juuli 2008 Kanuti Gildi SAALis Kellenhusenis Noorte tsirkuse festivalil, Saksamaal. 4. -14.august Teatri festivalil Noortelt Noortele, Häädemeeste 6.10.08 Teatri festivalil Noortelt Noortele, Varbla 10.10.08 Teatri festivalil Noortelt Noortele, Kihnu 13.10.08 Teatri festivalil Noortelt Noortele, Pärnu 22.10.08 Noorte Muusikaliteatrite festival, Tallinn 29.10.08 Kanuti Gildi SAAL,Tallinn 07., 12., 18., 20., 21.08 Rahvusvahelisel Uue Tsirkuse Festival Darmstadt, Saksamaa 12.04.08 Eesti Majas NEW YORK, Ameerika Ühendriigid 30.okt. 2010 Prantsuse Kultuurikeskuses, Washingthon DC 1.nov. 2010 Paul Charteri Koolis, Washingthon DC 2., 3. nov. 2010 Kennetdy Keskuses, Washingthon DC 4.nov. 2010 http://www.kennedy-center.org/explorer/videos/?id=M4442 ----------------------------------------------------------------------------------------- "BRIVIBA" esietendus 15. märts 2007 lavastus, esitus: Kaja Kann & Martins Eihe (Läti) uuetantsu Mööblitehas, Riia, 15.ja 16 märts 2007 Kanuti Gildi SAAL, 2. ja 3. juuni 2007 DRAAMA festival, Tartu, 4. september 2007 ----------------------------------------------------------------------------------------- "UNESKÕNDIJAD" Esietendus 19. detsember 2006 kaasaegse tsirkuse etendus Kanuti Gildi SAAL, 19., 20. ja 21.detsember 2006 Kanuti Gildi SAAL, 11.12.ja 13. märts 2007 festivalil DRAAMA, Tartu, 7. september 2007 Kanuti Gildi SAAL, 27., 28. ja 29. detsember 2007 UUS TANTS festival Tartu, 6. märts 2007 ----------------------------------------------------------------------------------------- “There are Laika dogs living in Estonia” Esietendus 12. aprill 2005 Kortrijk Lavastus ja esitus: Kaja Kann originaalmuusika: Kalle Tikas Viljandi Black Box, 11. aprill 2007 Leeds / Yourshire Dance festival / Inglismaa, 17. märts 2007 AugustiTantsu Festival / Tallinn, 13.august 2006 Iguanas Balsams Riia/Läti, 29. märts 2006 Imagetanz Viin/Austra, 10. ja 11. märts 2006 Kanuti Gildi SAAL, 17. ja 18. september 2005 Kultuuritehase festival, 19. august 2005 Kanuti Gildi SAAL / ZUGA SPETSIAAL, 12. mai 2005 festival ATTAC / Kortrijk / Belgia, 12. ja 13. aprill 2005 Kanuti Gildi SAAL, 13. ja 14. september 2005 Kanuti Gildi SAALis / Tallinn, 5. 7. 8. ja 11. mai 2005 SPRINGDANCE / Utrecht, 15. ja 16. aprill 2005 Kanuti Gildi SAAL / ZUGA SPETSIAAL, 11.mai 2005 ----------------------------------------------------------------------------------------- “ZUGA lastekas” Esietendus 14. november 2004 Lavastus-tants-idee: Tiina Mölder, Kaja Kann, Helen Reitsnik, Mairika Plakso Stuttgard 2 etendust, 6. aprill 2008 Karlsruhe uue meedia keskus 2 etendust, 29. märts 2008 Kanuti Gildi SAAL 4 etendust, veebruar 2008 Genialistide klubi, 20. ja 21. november 2007 laste ja noorte teatri festival DRAAMAKE, 16. mai 2006 Kanuti Gildi STUUDIO, 23. jaanuar 2006 Kanuti Gildi STUUDIO, 4., 11. ja 18. detsember 2005 Nürnberg, 11. juuni 2005 Pirita lasteaed NABA (Tallinn), 26. mai 2005 Noorte Huvikeskus (Viljandi) 2 etendust, 29. jaanuar 2005 Kanuti Gildi STUUDIO, 5., 12. ja 19. detsember 2004 Kanuti Gildi STUUDIO, 14., 21. ja 28. november 2004 ----------------------------------------------------------------------------------------- “ZUGA teeb suure linna” Esietendus 1. märts 2004 Lavastus: Kaja Kann Nürnberg/Saksamaa, 12. juuni 2005 „Endla“ KÜÜN (Pärnu), 30. jaanuar 2005 „Ugala“ väike saal (Viljandi), 28. jaanuar 2005 Tanzfestival Megaherz, Pumpenhaus, Münster /Saksamaa, 12. september 2004 TANZtheater INTERNATIONAL, Braunschweig /Saksmaa, 10. september 2004 Kanuti Gildi SAAL festival dance@tack, 23. oktoober 2004 Kanuti Gildi SAAL, 13., 14. ja 15. mai 2004 festivalil “UUS TANTS” Kanuti Gildi SAAL, 26. märts 2004 Kanuti Gildi SAAL, 1., 7., 8., 9., 10., 11. märts 2004 Kanuti Gildi SAAL, 9., 10., 11. veebruar 2005 http://www.baltictimes.com/news/articles/9589/ ----------------------------------------------------------------------------------------- Loeng-etendus “Sissejuhatus moderntantsu” Esietendus 2003 Haljala Lavastus ja esitus: Tiina Mölder, Helen Reitsnik, Kaja Kann Haljala Kultuurikeskus, 2003 Tallinna Rahvusvaheline Kool, 2003 Astangu Rehabiliteerimise Keskus, 2003 Ristiku Põhikool 2 etendust, oktoober 2003 Tallinna Reaalkool 2 etendust, jaanuar 2004 Muuga kool, veebruar 2004 Laiuse kool, veebruar 2004 Alu kool veebruar, 2004 Kalamaja Põhikool, veebruar 2004 Jõhvi Gümnaasium, veebruar 2004 Toila kool, veebruar 2004 Tabasalu kool, 2004 Paldiski kool, 2004 Palade kool, 2004 Emmaste põhikool, 2004 Kärdla kool, 2004 Käina kool, 2004 Simuna põhikool, 2004 Rakvre algkool, 2004 Keila Algkool, 2004 Lihula Gümnaasium, 2004 Libatse algkool, 2004 Kaelase kool, 2004 Are kool, 2004 Tõstamaa, keskkool 2004 ----------------------------------------------------------------------------------------- “Walking home solo” Esietendus 26. märts 2002 lavastus ja esitus: Kaja Kann, Tiina Mölder, Jarmo Karing Kanuti Gildi SAAL 3 etendust, aprill 2002 Kanuti Gildi SAAL 3 etendust, mai 2002 Rakvere Teatri Black Box, 2002 Tartu Teatrilabor, mai 2002 festival “UUS TANTS” Kanuti Gildi SAAL, märts 2003 festival “NOOR TANTS” (Viljandi), mai 2003 Kuressaare Linnateater, märts 2003 Haapsalu Kultuurikeskuses, märts 2003 festival “Central Station” Sushi Teatris (San Diego, USA), detsember 2003 festival “Central Station” Dance Space Project (New York, USA), detsember 2003 festival “SPRINGDANCE” (Utrecht, Holland), 13. aprill 2004 festival “LONKS” (Haapsalu), 23. aprill 2004 festival “Group Dynamics” (Zagreb, Horvaatia), 6. mai 2004 festival Baltoscandal (Rakvere), 18. juuni 2004 Junge Hunde, Yorkshire Dance (Leeds, Inglismaa), 29. oktoober 2004 Tartu Teatrilabor 8 etendust, detsember 2002 Von Krahli Teatrer (Tallinn) 4 etendust, juuni 2003 festivalil “DRAAMA” Tartu Teatrilabor september 2003 Tartu Teatrilabor 8 etendust, kevad 2001 Von Krahli Teater (Tallinn), 2001 http://www.nytimes.com/2003/12/24/arts/dance-review-comically-focused-on-mysterious-tasks.html ----------------------------------------------------------------------------------------- "Käijad" grupitöö (kohaspetsiifiline etendus) Balti Jaam (Tallinn), 1999 Raekoja plats – Tallinna Vanalinna Päevad, 1999 & 2000 Gdanski trammid ja sillad – festival “Baltic Dance University” (Gdansk, Poola), august 1999 Jekaterinburgi Noorsooteatri fuajee – festivali“Tanzplantaziya” (Jekaterinburg, Venemaa), detsember 1999 KOOLITANTSu lõpetamine Eesti Draamateater, 2000 Tartu tänavad – TARZAN festival, 2000 Tänavad, pargid ja sillad- EXPO 2000 (Hannover, Saksamaa), 9 etendust september 2000 Malmö tänavad – SALTO! festival (Rootsi), oktoober 2000 Stockholmi tänavad (Rootsi), oktoober 2000 Eesti Kultuurkapitali aastaauhindade jagamise tseremoonia (Tallinn), 2001 Day of the … (Tartu), mai 2003 ----------------------------------------------------------------------------------------- "Linamäng" lavastus: Tiina Mölder festival “Uus tants 3” Von Krahli Teater (Tallinn), 1999 festival “Dionysia” Tartu Lasteteater (Tartu), mai 1999 festival “Baltic Dance University” (Gdansk, Poola), august 1999 festival “Eurodanse” (Iasi, Rumeenia), oktoober 1999 festival “Evolutsioon'00” (Tallinn), 2000 Viljandi Kultuurikolledži black box, 2000 |
