uue põlvkonna kuraatorid ei käi enam mustas, nad on värvilised, põnevate soengute ja moodsate riietega. või kes need nad on? kuraatorid, festivali direktorid, projektijuhid, kunstniku isiklikud käe hoidjad, julgustajad, produtsendid, raha otsijad, projektide kirjutajad, networkides sebijad, kõik ühes isikus.
igal juhul nad mõjutavad kunstniku, nad võtavad dramaturgi rolli üle ja ütlevad, et ma tahan küll sinu etendust oma festivalile aga sa peaksid muutma selle ja selle asja ära, või ma näen, et sinu etenduse lõpp on väga problemaatiline.... või hoopis nii, et ma ostan su etenduse aga palun tee see poole lühemaks, siis on hea, siis on söödav, siis suudab mu publik selle vastu võtta.
kui dramaturg või kolleeg soovitab midagi kunstnikule, siis on kunstnik vaba otsustama, mis muudatuse ta teeb ja kuhu poole lavastust timmib. selline dialoog on kahe vaimu vahel. kui aga festivali kuraator, nimetagem teda siin kohal niimoodi, soovitab siis temal on võim, tema on ostja ja kunstnik tahab müüa, surve on võimu ja vaimu vahel ja see ei ole terve.
mida me siis tahame valget, kergelt magusat saia või kõva rukkileiba. saia on mõnus järada, meie publik eelistab saia. see on kõigile söödav, sellega ollakse harjunud. leib on kuidagi võõras, seda võib süüa vanaema juures maal, või kaugel põhjas, suurim oht on muidugi see, et rukkileib võib teha kõhu lahti, hoidku jumal selle eest. euroopa trendid ei aktsepteeri rukkileiba ja meie tahame hirmsasti kuuluda euroopasse.
kui käin festivalidel siis püüan mõista, miks selline programm, miks sellised trendid, mis on selle kõige taga. miks kunstnikud teevad nii ühesuguseid asju, miks kõigil kunstnikel on samad mõtted ja samad probleemid, sama esiteetika. lõpuks hakkan taipama, et see on kuraatori valik, need ühesugused kunstnikud on valitud ühesuguste kuraatorite poolt.
nüüd heidan mina teile ette kallid kuraatorid, te jooksutate ennast nurka, kuna te arvate, et teate täpselt, mida teie publik vajab. teie publik vajab külmkapimagneteid, selliseid, mida saab mõnusasti turismireisilt osta, mis kõik on kaugelt vaadates ühesugused, lähemal vaatamisel aga veidi erinevat. seal on sirgeid jooni ja ümaraid palle, seal on multika tegelasi ja paljaid naisi, seal on erinevate riikide ja linnade pilte. mitte kunagi ei ole külmkapimagnet midagi muud, kui külmkapimagnet, sellega ei saa teha midagi muud kui kinnitada külmkapiuksele, mis põhiline, külmkapi magnet peab jääma esimese klõpsatusega kinni. vaataja peab kohe taipama, et see on see. minu publikule lihtsalt ei sobi miski muu, publik ei mõista kui järsku hakkaksin pakkuma hoopiski rukkileiba. meie kõhud ei ole sellega harjunud. külmkapimagnet on puhas ja stiilne, selle võid klõpsatada uksele mille taga haigutab tühjus, pole tähtis kas külmkapp on ühendatud elektrivõrku, külmkapp pole üldse teema, vajame vaid ust, kuhu kinnitada järjekordne magnet.
ja kunstnikel on hirmus lihtne vorpida erinevaid vahvaid külmkapimagneteid, ükskõik millisel teemal ja mitte hoolida uksest või sellest, mis ukse taga on.
kui tuua uuesti sisse veel kord saia ja leiva võrdlus, siis mina valin alati rukkileiva, see säilib kauem, seda saab lutsutada ka kivikõvana, muidugi kui seda ei hoita moodsalt kilekotis. sai läheb kiirelt hallitama ja külmakpimagnet on lihtsalt mõtetu nänn.
igal juhul nad mõjutavad kunstniku, nad võtavad dramaturgi rolli üle ja ütlevad, et ma tahan küll sinu etendust oma festivalile aga sa peaksid muutma selle ja selle asja ära, või ma näen, et sinu etenduse lõpp on väga problemaatiline.... või hoopis nii, et ma ostan su etenduse aga palun tee see poole lühemaks, siis on hea, siis on söödav, siis suudab mu publik selle vastu võtta.
kui dramaturg või kolleeg soovitab midagi kunstnikule, siis on kunstnik vaba otsustama, mis muudatuse ta teeb ja kuhu poole lavastust timmib. selline dialoog on kahe vaimu vahel. kui aga festivali kuraator, nimetagem teda siin kohal niimoodi, soovitab siis temal on võim, tema on ostja ja kunstnik tahab müüa, surve on võimu ja vaimu vahel ja see ei ole terve.
mida me siis tahame valget, kergelt magusat saia või kõva rukkileiba. saia on mõnus järada, meie publik eelistab saia. see on kõigile söödav, sellega ollakse harjunud. leib on kuidagi võõras, seda võib süüa vanaema juures maal, või kaugel põhjas, suurim oht on muidugi see, et rukkileib võib teha kõhu lahti, hoidku jumal selle eest. euroopa trendid ei aktsepteeri rukkileiba ja meie tahame hirmsasti kuuluda euroopasse.
kui käin festivalidel siis püüan mõista, miks selline programm, miks sellised trendid, mis on selle kõige taga. miks kunstnikud teevad nii ühesuguseid asju, miks kõigil kunstnikel on samad mõtted ja samad probleemid, sama esiteetika. lõpuks hakkan taipama, et see on kuraatori valik, need ühesugused kunstnikud on valitud ühesuguste kuraatorite poolt.
nüüd heidan mina teile ette kallid kuraatorid, te jooksutate ennast nurka, kuna te arvate, et teate täpselt, mida teie publik vajab. teie publik vajab külmkapimagneteid, selliseid, mida saab mõnusasti turismireisilt osta, mis kõik on kaugelt vaadates ühesugused, lähemal vaatamisel aga veidi erinevat. seal on sirgeid jooni ja ümaraid palle, seal on multika tegelasi ja paljaid naisi, seal on erinevate riikide ja linnade pilte. mitte kunagi ei ole külmkapimagnet midagi muud, kui külmkapimagnet, sellega ei saa teha midagi muud kui kinnitada külmkapiuksele, mis põhiline, külmkapi magnet peab jääma esimese klõpsatusega kinni. vaataja peab kohe taipama, et see on see. minu publikule lihtsalt ei sobi miski muu, publik ei mõista kui järsku hakkaksin pakkuma hoopiski rukkileiba. meie kõhud ei ole sellega harjunud. külmkapimagnet on puhas ja stiilne, selle võid klõpsatada uksele mille taga haigutab tühjus, pole tähtis kas külmkapp on ühendatud elektrivõrku, külmkapp pole üldse teema, vajame vaid ust, kuhu kinnitada järjekordne magnet.
ja kunstnikel on hirmus lihtne vorpida erinevaid vahvaid külmkapimagneteid, ükskõik millisel teemal ja mitte hoolida uksest või sellest, mis ukse taga on.
kui tuua uuesti sisse veel kord saia ja leiva võrdlus, siis mina valin alati rukkileiva, see säilib kauem, seda saab lutsutada ka kivikõvana, muidugi kui seda ei hoita moodsalt kilekotis. sai läheb kiirelt hallitama ja külmakpimagnet on lihtsalt mõtetu nänn.
RSS Feed
